Báb

Báb sündis Siyyid 'Alí-Muhammadi nime all 20. oktoobril 1819 Shirazi linnas Pärsias. Ta isa suri varakult ja Ta kasvas üles emapoolsete onude juures, kes olid kaupmehed.

Báb ilmutas juba varases lapsepõlves hämmastavat andekust. Kuueaastaselt panid onud Ta kohaliku usuõpetaja juurde kooli. Esimesel päeval pidi Ta peast lugema koraani avaridu. Klassikaaslased olid sellega harjunud, kuid nad rääkisid farsi keelt ega mõistnud koraani araabiakeelseid värsse. Kui tuli Bábi kord, hakkas Ta aga seletama värsside tähendust, näidates üles hiilgavat arusaamist võõrast tekstist ning väljapaistvat iseseisva mõtlemise oskust, mis hiljem iseloomustas Tema pärandit.

Lapsena eelistas Ta mängule või spordile palvetamist ja mõtisklemist. Need vaimsed kalduvused jäid püsima ka täiskasvanueas. Noore mehena soostus Ta osalema onu laieneva äri juhtimises, ent tundes kutset kuudepikkusele palverännakule minekuks, pani Ta poe kinni. Reisil olles seisis Ta sageli tundide kaupa mošeedes ja pühamutes.

Poja vaimsete huvide pärast muret tundes otsustas Ta ema, praktilise meelega naine, laulatada Bábi Ta lapsepõlvekaaslase Khadíjih'ga. Khadíjih oli näinud unes, et Bábi ootab ees erakordne saatus, ja ta nõustus ettepanekuga. Peatselt pärast abiellumist, 1843. aastal nägi Báb omakorda und, mis oli määratud kogu Pärsias suuri kirgi üles kütma. Ta nägi, et vestleb prohvet Muhamedi pojapojaga, ja lausus ärgates:

"Ma tundsin, kuidas Jumala vaim valdas kogu mu hinge. Mu süda juubeldas rõõmust Tema jumaliku läheduse üle ja Tema ilmutuse müsteeriumid ilmusid kogu hiilguses mu silme ette."

Unenäo põhjal mõistis Báb, et Jumal on valinud Ta sõnumitoojaks maailma rahvastele. Sestpeale kandis Ta ametlikult tiitlit Báb, mis tähendab väravat, ja hakkas rajama teed Tõotatu tulekuks.

1840ndatel oli kogu maailm haaratud lõpuaja ootusest. Paljud arvasid, et tõotatud Jumala sõnumitooja on peatselt kohal. Kristlased Põhja-Ameerikas ootasid Kristuse teist tulekut, islami õpetlased aga ennustasid, et prohvet Muhamed ilmub uuesti Pärsias. See innustas paljusid hingi aktiivselt Tõotatut otsima.

Ei ole siis ime, et 1844. aastal leidsid kaheksateist meest ja naist oma südant kompassina kasutades tee Shirazi ja otse Bábi juurde. Kui nad olid kõik kokku kogunenud, kutsus Báb neid oma esimesi järgijaid "jumala tõotatud päeva koidiku tunnistajateks".

Ta selgitas aga, et tulemas on Temast kõrgem sõnumitooja, kellest saab maailma ühendaja. Ta palus neil naasta kodupiirkondadesse ning levitada seda ettekuulutust veendunult ja lahke meelega. "Tee, mida juhatatakse, saab olema armastuse ja kaastunde tee, mitte väevõimu ja sunduse tee," ütles Ta. Seejärel rändas Báb Mekasse, mis on islami maailma kõige püham linn, et uuest usundist avalikult kuulutada.

19. sajandi keskpaiku valitses Pärsiat vaimulike ja ilmalike juhtide keerukas võrgustik. Mõned neist juhtidest võtsid vastu Bábi sõnumi ja nägid Temas märke jumalikust sõnumitoojast. Suuremat osa Babi sõnum aga vihastas ning nad vallandasid pea igas linnas vägivallalaine ja ähvardasid Bábi järgijaid jõhkra piinamisega. Aeg-ajalt koostasid nad isegi hävitamiskava, mille kohaselt tuli iga päev hukata kaks Bábi järgijat.

Lõpuks pöördus vaimulikkonna pahameel Bábi enda vastu. 1850. aasta 9. juuli südapäeval, pikk köis raudse kaelavõru külge seotud, veeti Teda mööda Tabrizi linna tänavaid. Rahvamass ääristas teid ja täitis linnaväljaku, kus vahid ta müürilt alla riputasid. Ühekorraga kärgatas seitsesada viiskümmend püssipauku, mis lõpetasid Bábi elu.