Hingeelu

Bahá'u'lláh' ilmutustes on öeldud, et meie elu eesmärk on õppida tundma Jumalat ja pälvida Tema juuresolek. Meie tõeline identiteet peitub mõistuspärases hinges, mille vaba tahe ja arusaamisvõime aitavad meil järjepidevalt ennast ja oma ühiskonda täiustada. Jumala ja inimkonna teenimisele pühendumine annab elule mõtte ja valmistab meid ette selleks tunniks, mil hing kehast lahkub ja jätkab oma igavest teekonda Looja juurde.

Inimhing

Iga inimese sügavaim identiteet on tema mõistuspärane ja surematu hing, mis "paikneb täielikult väljaspool füüsilist maailma". Bahá'u'lláh kasutab hinge ja keha vahelise suhte kirjeldamiseks päikese metafoori: "Inimese hing on päike, mis valgustab ta keha ja millest keha ammutab elujõudu, ja nii tuleks temasse ka suhtuda."

Inimareng toimub hinge võimete kasutamise teel. 'Abdu'l-Bahá on öelnud, et hing "võib avastada asjade olemuse, mõista olendite eripärasid ja tungida olemasolu saladustesse. Kõik teadused, kunstid, imeteod, ühiskonnakorraldused, avastused ja ettevõtmised pärinevad ratsionaalse hinge mõistuspärasuse arendamisest."

Me oleme suutelised peegeldama jumalikkust sedavõrd, kuivõrd me lööme läikima oma südame ja vaimu peeglid läbi palvete, pühade kirjutiste õppimise ja rakendamise, teadmiste omandamise, käitumise parandamise, katsumustest ja raskustest jagusaamise ning läbi inimkonna teenimise.

Kui keegi sureb siin maailmas, eraldub hing kehast ja jätkab igavest teekonda täiuslikkuse poole.

Palve ja meditatsioon

Palve ja meditatsioon on usuelu lahutamatud osad. Nende kaudu tugevdavad üksikisikud ja kogukonnad jätkuvalt Jumala ja inimkonna vahelist ainulaadset sidet. See side elustab ühiskonda alal hoidvaid suhteid nii üksikisikute vahel kui ka kogukonna eri osade ja institutsioonide vahel.

Palve on vaimse jõu ja arengu peamine allikas. Selle kaudu kiidame Jumalat, väljendame oma armastust Tema vastu ja palume Temalt abi. Mediteerimisvõime on inimolendile iseloomulik omadus. Bahá'í õpetustes väidetakse isegi, et inimareng ilma mõtiskluse ja sügava järelemõtlemiseta ei ole võimalik. Jumalaga suhtlemise viisid on ka paastumine ja palverännak, mis on mänginud usuelus tähtsat rolli kogu inimajaloo vältel. Ka tööd võib vaadelda kui palvet, kui seda tehakse teenimise vaimus.

Iseloom ja käitumine

Vaimse elu keskmes on vaimsete omaduste arendamine, mis aitab igaüht meist oma igavesel teekonnal Jumala poole. Ajalikus maailmas on selliste omaduste areng lahutamatu meie käitumise pidevast parandamisest, mille kaudu meie teod peegeldavad järjest enam igas inimolendis peituvat õilsust ja ausameelsust. 'Abdu'l-Bahá ütleb järgmist:

"Peame lakkamatult ja puhkamata pingutama, et viia lõpule inimese vaimne arengutee ja töötama väsimatu energiaga selle nimel, et inimkond tõuseks oma ettemääratud ja tõelisse õilsasse seisusesse."

Vaimsed omadused arenevad armastuse ja teadmiste kasvamise mõõdu järgi ning jumalike seaduste kohaselt. Sedamööda, kuidas lubame teadmistel Jumalast meie peas ja südames süveneda, puhkeb õide ka meie kõrgem loomus. Üha suurema selgusega suudame eristada kõrgustesse viivat madalatest tungidest ning avardame nõnda oma arusaamist füüsilisest maailmast, inimolendist, ühiskonnast ja hinge elust. Armastus kasvab koos teadmistega ja see omakorda süvendab tõelist mõistmist. Nii välditakse näilist vasturääkivust südame ja vaimu vahel.

Sellesse arengusse panustatakse mitmesuguste teguritega, mille seas on palvetamine, mõtisklemine, õpitahe ja igapäevased jõupingutused eelkõige inimkonna teenimiseks. Vaimse elulaadi poole pürgides võib liigne endasse süüvimine osutuda kahjulikuks. Bahá'u'lláh kirjutab, et me peaksime mõtlema sellele, "mis pühitseb inimeste südamed ja hinged." "Seda," jätkab ta, "on kõige parem saavutada puhaste ja pühade tegude, voorusliku elu ja hea käitumisega." 'Abdu'l-Bahá on kirjutanud: "Kui suurepärane ja austusväärne on inimene, kes tõuseb täitma oma kohust; kui närune ja põlastusväärne ta on, kui ta suleb silmad ühiskonna käekäigu ees ja raiskab oma väärtusliku elu vaid iseenda huvide ja omakasu teenistuses."

Meie jõupingutusi vaimsete väärtuste omandamisel võib võrrelda alandliku kõndimisega Jumala kõrval, visalt õppides, süüst vabana, leppides paratamatute eksimustega, kuid kaotamata iialgi silmist oma sisemist potentsiaali. Raskused ja tagasilöögid on küll vältimatud, kuid ikkagi on tegemist rõõmsa ja õnneliku teekonnaga.

Suurimad ohud iseloomu elukestva ja järkjärgulise õilistamise teel on liigne enesekindlus, üleolek ja kõrkus, mis moonutavad kogu vaimset teekonda ja õõnestavad selle alusmüüre. Bahá'u'lláh on kirjutanud:

Oo inimlapsed! Kas teie siis ei tea, miks lõime teid kõiki samast põrmust? Et keegi ei peaks end teistest paremaks. Mõtisklege oma südames kogu aeg selle üle, kuidas teid loodi. Kuna Me oleme loonud teid kõiki samast ainest, peate olema nagu üks hing, käima samade jalgadega, sööma sama suuga ning elama samal maal, nii et teie sisimast olemusest ilmneksid teie tegude ja toimingute kaudu ainulisuse märgid ja eraldumise olemus. Selline on Mu nõuanne teile, oo valguse väehulk! Võtke seda nõuannet kuulda, et saaksite imepärase hiilguse puult pühaduse vilja.