Bahá’u’lláh

Bahá'u'lláh sündis 12. novembril 1817 Teheranis Mírzá Husayn-'Alí nime all. Tema isa Mírzá Buzurg oli Pärsia šahhi õukonnas kõrgel kohal. Juba varases eas ilmutas Bahá'u'lláh omadusi, millest Teda ümbritsevad inimesed järeldasid, et tegemist ei ole hariliku lapsega. Ehkki Ta ei käinud koolis, oli Temas kaasasündinud tarkust ja taipu ning vanemaks saades muutus Tema vaimusuurus aina selgemaks. Bahá'u'lláh sai tuntuks oma terase mõistuse, suurepärase iseloomu, helduse ja kaastunde poolest. Kaheksateistkümneaastaselt abiellus Bahá'u'lláh noore Navvábiga ning nende kodust sai igaühele avatud varjupaik, valguse, armastuse ja külalislahkuse koht.

Bahá'u'lláh' kodu (paremal) ja selle sissepääs (vasakul) Takuris Põhja-Iraanis, hävitatud Iraani valitsuse poolt 1981. aastal.

Bahá'u'lláh oli 22-aastane, kui Ta isa suri, jättes poja hooleks majapidamise ja ulatuslikud perekonna valdused. Valitsus pakkus Bahá'u'lláh'le Ta isa ametiposti, ent Too keeldus väljapaistvast kohast. Teda ei huvitanud tiitlid ega au, vaid vaeste ja abivajajate kaitsmine. Võimu ja hõlbuelu asemel otsustas Bahá'u'lláh suunata oma energia heategevusse ja teiste teenimisele. 1840ndate alguseks oli ta saanud hüüdnime "Vaeste isa".

Kui Bahá'u'lláh võttis vastu Bábi kuulutatud usu, muutus noore aadliku ja Ta perekonna elu täielikult. Báb oli noor kaupmees Shirazist, kes kuulutas 1844. aastal, et Ta on Jumalalt uue sõnumi kandja ja kõigi religioonide Tõotatu tuleku ettekuulutaja. Bahá'u'lláh ja Báb ei kohtunud küll kordagi, ent Nad olid kirjavahetuses. Kohe, kui Bahá'u'lláh Bábi sõnumist kuulis, andis Ta teada, et toetab seda liikumist kogu südamest ning rakendas selle edendamisse kogu oma jõu ja mõjuvõimu.

Bahá'u'lláh' vangistus Pärsias algas 1852. aastal, mil Ta võeti Bábi toetajana vahi alla, viidi piinamisele ja heideti maa-alusesse vangikongi, Teherani kurikuulsasse Síyáh-Cháli ehk "musta auku". Just selle vangistuse ajal, haisvas, räpases ja kottpimedas kongis jõudsid Temani jumaliku ilmutuse esimesed kiired. Kui Bahá'u'lláh seal istus, jalad pakkudes ja poolesajakilone raudkett kaela ümber, avaldas ennast Talle Jumala püha vaim.

See sündmus oli võrreldav nende väljapaistvate hetkedega kaugest minevikust, mil Jumal end oma varasematele sõnumitoojatele ilmutas – kui Mooses seisis põleva põõsa ees, kui Buddha saavutas virgumise bodhipuu all, kui püha vaim tuvi kujul Jeesuse peale laskus või kui peaingel Gabriel end Muhamedile ilmutas.

Oma teostes kirjeldas Bahá'u'lláh hiljem seda kogemust ja jumaliku ilmutuse Temasse jõudmist nii:

"Kõigehiilgavama tuuleiilid voogasid minust üle ja andsid mulle teadmise kõigest, mis on olnud. See ei pärinenud minu seest, vaid Temalt, kes on Kõikvõimas ja Kõiketeadev. Ja Ta käskis mul valjul häälel kuulutada maa ja taeva vahel."

„Neil päevil, mil ma Teherani vangikongis lebasin, ja vaatamata sellele, et marraskile hõõruvad rasked ahelad ja lämmatav lehk lasid mul vähe magada, tundsin ma neil harvatel unehetkedel, nagu miski oleks hoovanud mu pealaest üle rinna ühtlasena nagu võimas juga, mis langeb maa peale kõrge mäe tipust. Iga mu kehaosa põles seepärast nagu tules. Neil hetkil kõnelesin ma asjust, mida mitte keegi ei suutnud kuulda."

"Mustast august" vabanedes pagendati Bahá'u'lláh kodumaalt ja oma ülejäänud maise elu ehk nelikümmend aastat veetis Ta eksiilis. 1863. aastal andis Ta avalikult teada oma kutsumusest Jumala sõnumitoojana.

Bahá'u'lláh' järgijaid hakati kutsuma bahá'ídeks. Tema ligitõmbava iseloomu ja sügavalt vaimsete õpetuste mõjul nende arv mitmekordistus ja Bahá'u'lláh' pagendati Pärsia piirist veel kaugemale. Ottomani impeerium mõistis Ta vangi oma kõige karmimasse kolooniasse iidses 'Akka linnas, mis asub tänapäeva Iisraelis. Ebatervislik kliima, joogivee nappus ja parasiitidest kubisevad hooned muutsid elu 'Akkas üheks kõige rängemaks karistuseks. Bahá'u'lláh saabus sinna 1868. aastal koos seitsmekümne sugulase ja järgijaga. Seal kirjutas Ta mitu oma peateost, pöördudes kaasaja valitsejate poole ning avaldades seadusi ja põhimõtteid, mis viiksid inimkonna ülemaailmse rahu ajastusse. "Maailm on üks riik ja inimkond selle kodanikud," kirjutas Ta. "Mitte see ei peaks uhkust tundma, kes armastab oma kodumaad, vaid pigem see, kes armastab kogu maailma."

Aja möödudes kergendasid kohalikud võimud Bahá'u'lláh' vangistustingimusi ja Ta asus elama natuke maad Akka linnast põhja poole Bahjí mõisa, kus Ta veetis oma elu viimased kaksteist aastat. Selle aja sees külastas Bahá'u'lláh mitu korda lähedalasuvat Karmeli mäge ja näitas seal 1891. aastal kätte koha, kuhu tuleb mulda sängitada Tema eelkäija, Bábi säilmed.

1892. aastal suri Bahá'u'lláh pärast lühikest haigust seitsmekümne viie aasta vanuses. Tema maised jäänused puhkavad väikeses hoones, mis asub Bahjís Ta viimase elukoha lähedal. Testamendis nimetas Ta oma järglaseks ja bahá'í usundi juhiks oma vanima poja, 'Abdu'l-Bahá – see oli esimene kord ajaloos, kui maailmareligiooni looja nimetas ametlikus dokumendis oma järglase. Järglase valimine on tähtsaim säte ’Bahá'u'lláh' lepingus,’ mis sätestab bahá'í kogukonna ühtsuse aegade lõpuni.