Bahá'í usund Eestis
Kuuldused erakordsetest sündmustest ja kaksikilmutusest Pärsias 19. sajandi keskpaigas ei olnud ilmselt sellised, mis oleksid Euroopas elavat vastukaja leidnud. Arvata võib, et tollase Venemaa akadeemilistes ringkondades liikus kuuldusi Pärsias toimunud Babi poolt kuulutatud usu pooldajate verisest mahasurumisest ja rohketest ohvritest.
1852. aastal esines Tsaari Venemaa ametliku palvega vabastada Bahá'u'lláh vangistusest. Samuti pakkus tollane Vene valitsus vangistatud usuliidrile peavarju. Harjumatu tolle ajastu kohta on fakt, et 1889. aastal kuulutas vene kohus bahá'í usu oma territooriumil aktsepteeritavaks. Religiooni sõltumatu iseloom tagas nende järgijate õiguste kaitse. Taoline ametlik otsus oli pretsedent bahá'í usu ajaloos. Üllatav on see, et vene keel oli üks esimestest, millesse tõlgiti bahá'í usu pühakiri Kitab-i-Aqdas. Tõlge ilmus Teaduste Akadeemia Toimetiste sarjas 1899. aastal ja sisaldas tõlkija sissejuhatust ja kommentaare.
Kindlalt saab väita, et eesti ajakirjanduses leidis elavat kajastust väljapaistva ameerika ajakirjaniku, esperantisti, tuntud ja mõjuka bahá'í usundi tutvustaja Martha Root'i Eesti külastus 1927. aasta aprillis-mais. Visiiti kajastasid kõik suuremad päevalehed. Proua Root külastas välisministeeriumi, Päevalehe toimetust ja pidas kõne Tallinna Esperantistide klubis. Nii Postimees kui Päevaleht pidasid oma artiklites vajalikuks anda lühikokkuvõtted bahá'í usundi üldistest põhimõtetest.
1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt ei elanud Eesti Vabariigi territooriumil kodanikke, kes oma usutunnistuseks oleksid märkinud bahá'í usundi. Ajavahemikus 1932-1937 ilmunud “Eesti entsüklopeedia” esimeses köites leiame ühe artikli bahá'í usundist. Mainitud artikkel on üldsõnaline ja paljuski eksitav.
Alates 20. sajandi teisest poolest on olnud väliseestlasi, kes väljaspool oma kodumaad on vastu võtnud bahá’í usu: Jakob Kain Rootsis ja Salme Renate Tankaria Inglismaal. 1968. aastal külastas Eestit Alice Dudley, bahá’í ja esperantist, ning võttisi ühendust Eesti Esperanto Seltsiga. Ta tutvus Hannes ja Raia Paluga, kes olid juhtivad esperantistid. Seega esimesteks Eestimaal elavateks bahá'ídeks loetakse esperantist Johannes Palu ja tema abikaasat Raja Palu. Perekond Palu liitus bahá'í kogudusega 1968. aastal.
1989. aastal saabus tagasi Eestisse, et siin baha'i usku õpetada, proua Brigitte Lundblade (sünd. Hasselblatt), kes oli jätnud oma kodumaa, Eesti, 1939. aastal ning saanud bahá’íks Inglismaal. Aasta jooksul järgnesid talle siia Eestisse mitmed bahá’íd Rootsist, Soomest ja Kanadast.
1990. aastal rajati kogudus Tallinnas, aasta hiljem Tartus. 20. sajandi lõpu poole olid väiksed kogudused Pärnus ja Narvas. Mõnda aega eksisteeris kogudus ka Viljandis.
1992. aastal valisid Eesti, Läti ja Leedu bahá’íd oma esimese ühise rahvusliku valitsusorgani, Baltimaade Bahá’íde Regionaalse Vaimse Nõukogu. Tänu sellele, et vahepealsetel aastatel loodi igas Balti riigis mitmeid kohalikke kogudusi, oli 1999. aastal võimalik valida kõigi kolme riigi bahá’ídel oma enda vastavad rahvuslikud valitsusorganid - rahvuslikud vaimsed raed. Täna juhib baha'i koguduse tegevusi Eestis Eesti Baha'ide Rahvuslik Vaimne Raad.
